Kui teie organisatsioonil on asutused mitmes EL-riigis, küsitakse sageli, kas sama käsitleja võib kõigis asutustes teatiseid käsitleda ja kas erapooletuse nõudmised on samad. Vastus on see, et Euroopa direktiiv seab miinimumraamistiku, kuid iga riik on selle raamistiku oma viisil riiklikku õigusesse üle kandnud. Seetõttu võivad nõudmised selle kohta, kes võib teatiist käsitleda ja kuidas erapooletust tagada, riigiti erineda.
Direktiiv ette näeb, et käsitleja peab olema erapooletu ja ei tohi olla seotud teatise sisuga. Kuidas riigid seda rakendavad, erineb: mõned riigid lubavad sisemusel, näiteks HR-spetsialisti või compliance-juhi, käsitleda teatiist, kui on piisav kaugus teatisest. Teised riigid seavad selle lahususe osas rangemaid nõudmisi või nõuavad, et teatud teatiised läheksid automaatselt välisele poolele.
Mida direktiiv reguleerib ja mida mitte
Euroopa direktiiv teatiste esitajate kaitse kohta annab põhiraamistiku: sisene kanal peab olema, käsitleja peab olema erapooletu ja kehtivad tähtajad kuitungistamisele ja tagasisidele. Direktiiv jätab liikmesriikidele, kuidas nad seda täpselt riiklikku õigusesse panevad. See tähendab, et seaduse tekst, terminoloogia ja mõnikord ka täpsed tähtajad võivad riigiti erineda sellest, mis Hollandis tavapärane on.
Ka töötajate kaasomandi roll erineb. Ühes riigis rõhutatakse tööraadiosaadete nõukogu või sarnase organi nõusolekut, teises riigis on töötajate esindajate osalus teisiti reguleeritud või vähem väljaarendatud. Organisatsioonile, millel on asutused erinevates riikides, pole seega iseenesest selge, et üks protseduur töötab igal pool täpselt sama viisil.
Kus riigid konkreetselt erinevad
Kolm punkti esinevad sageli, kui vaadeldakse, kes võib teatiist käsitleda. Esiteks küsimus, kas sisemene funktsioon piisab või on välise või sõltumatu osapoole nõutavus teatud teatiste liikide puhul. Teiseks erapooletuse täpne rakendamine: mõned riigid nõuavad funktsioonijaotust paberile, teised riigid hindavad seda sisulisemalt. Kolmandaks riikliku järelevalveametniku volitused: mõnes riigis võib järelevalveametnik jälgida või sekkuda teatiste käsitlemise viisisse, teistes riikides on see roll piiratum.
Lisaks erinevad riigid salastamise ja dossieerimise detailsuse poolest. Ühes riigis piisav teatise esitaja isikutahtmise kaitse võib teises riigis olla veidi rangemalt või laiem. Organisatsioonile, mis tegutseb mitmes riigis, on seega mõttekas vaadata iga asutuse puhul, milline riiklik õigusakt kehtib, selle asemel et eeldada, et peakontori regulatsioon kehtib kõigil automatiseeritult.
Mida see tähendab mitme riigiga gruppidele
Teatiist hinnatakse praktikas tavaliselt selle riigi õiguse alusel, kus teatise esitaja töötab, mitte selle riigi õiguse alusel, kus peakontor asub. See tähendab, et keskne käsitleja grupi tasandil võib olla praktiliselt mugav, kuid aluseks olevad reeglid tuleb iga asutuse jaoks eraldi üle vaadata. Mõned organisatsioonid valivad, et iga riigis oleks kohalik kontaktperson, kombineerituna keskse koordinatsiooniga, just et austada neid kohalikke erinevusi.
Kuna seaduse täpne sõnastus erineb riigiti, on kahtluse korral soovitav konsulteerida riikliku seadusega või kaasata jurist, kes tunneb kohalikke olusid. Signalo struktureerib protsessi ja jälgib tähtaegu, kuid ei hinda teateid ega anna õiguslikke nõuandeid selle kohta, milline riiklik norm konkreetsel juhul kehtib. Aastal teadmustebaas teema järgi läbi otsitud leiate igast teemast ülevaate, kuidas reeglid erinevad, koos viitega ametlikule tekstile.
Soovite esmalt teada, kas ja kuidas kehtib teatamiskohustus teie organisatsioonile, ka kui olete aktiivsed mitmes riigis? Tehke siis tasuta kontroll mõne küsimuse järgi või vaadake kust signalo.eu teave pärinebKonkreetsete küsimuste korral oma olukorra kohta saate ka korduma kippuvaid küsimusi läbi vaadata esimese orienteerimisena kasutada.