Kes võib teada, kes on teatanud?

Teataja isiklik andmeid hoitakse käsitlejate väikeses ringis

Teataja isiklik andmeid on põhimõtteliselt teada ainult isikule, kes teatise vastu võtab ja seda käsitleb: määratud ametnikule või organisatsiooni väikesele meeskonnale. Väljaspool seda ringi ei jagatakse isiklikke andmeid – mitte juhtivale isikule, mitte kolleegidele, mitte isikule, kelle kohta teatise esitati – kui teataja sellega ise selgesõnaliselt nõus ei ole või kui seadus selliseks teabejaotamiseks kohustuse ei kehtestu, näiteks kriminaalmenetluse käigus. See konfidentsiaalsuse kohustus kehtib kõigile, kes käsitlust kaasalöövad isikutele, ka juhul kui see isik ei ole lõplik vastutaja.

See põhimõte kehtib nii Hollandis kui ka Saksamaal, kuna mõlemad riigid on transponeerinud Euroopa teatajate kaitse direktiivi rahvuslikuks seadusandluseks. Sellele kaitsele antav kaal erineb aga praktikas: Saksamaal on identiteedi konfidentsiaalsuse rikkumise eest ette nähtud rahatrahv seaduses nimetatud summani, mis on üheks raskemaks rikkumiseks kõrvuti repressiaalide ja teatiste esitamise takistavate tegevustega. Hollandis ei oma Teatajate kaitsekeskus praegu sellele beenoida, kuid teataja isiklike andmete mittekaitsmine on üks kolmest alusest, millele tulevane sanktsioonivolitused on ette nähtud.

Direktiivi 16. artikkel kohustab konfidentsiaalsusele

Teataja identiteedi konfidentsiaalsuse kohustus tuleneb direktiivi (EL) 2019/1937 16. artikliest, mille Hollandi on transponeerinud Klokkenluiders Beschermingswetisse ja Saksamaa Hinweisgeberschutzgesetzi. Mõlemad seadused järgivad seega sama Euroopa baasi, kuid oma järelvalve sissetulekuga: Hollandis on sanktsioonivolitused veel seadusandluse ettevalmistamise faasis, Saksamaal on konfidentsiaalsuse rikkumise trahv juba § 40 HinSchG-sse kaasatud.