Millal võib teataja pöörduda Teatajate Kaitsekeskusesse?

Välise teatamise tegemine on lubatud ka ilma sisese teatamata

Töötaja võib enamikul juhtudel pöörduda otse Vilelooja kaitsekeskuse poole, isegi kui sisest teatamist pole veel tehtud. Siseriikliku teatamissüsteemi aluseks oleva direktiivi puhul on tegemist kahe võrdväärselt käsitletava teega: sisene teatamine oma organisatsioonis ja väline teatamine asjaomase määratud asutusele. Valik nende vahel on teataja enda otsus; nõue, et enne välise teatamise lubamist tuleb esmalt siseselt teatada, direktiivis puudub.

Praktikas soovitakse siiski sageli sisest teatamist esimesena teha, pelgalt sellepärast, et kuritegu lahendatakse sel juhul allika lähedal ja organisatsioonil on võimalus sellele midagi ette võtta. Kuid see on praktiline nõuanne, mitte seadusjärgne kord. Kellel sisese menetlusega usalduse puudus, kellel on kartus vastutustundetu käitumise pärast, või kellel on teema, mis sobib paremini sektoraalsele järelevalvajale, saab otse välja pöörduda. Lisaks Vilelooja kaitsekeskusele on sektoraalsed teatamiskohad, mis sõltuvalt teatamise teemast on samuti võimalikud — näiteks finantsasutuste järelevalveorganitatsioonide juures. Milline tee on konkreetsel juhul sobivam, sõltub teatamise teemast ja teataja eelistusest; seadus ise ei määra mingit järjekorda.

See tuleneb direktiivi artiklitest 10 ja 11

Direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 10 kohaselt tagavad liikmesriigid, et teatajal on juurdepääs välisele teatamiskanalile ilma, et selleks oleks vajalik eelnev sisene teatamine. Sama direktiivi artikkel 11 paneb liikmesriigid kohustusele need välised teatamiskanaliid tegelikult luua ja määrata kindlaks, millised asutused neid ülesandeid täidavad. Hollandis on see ülesanne pandud Vilelooja kaitsekeskusele, millele lisanduvad sektoraalsed järelevalvajad teemade puhul, mis kuuluvad nende konkreetsesse valdkonda.