Mis loetakse rikkumiseks iluukaitse seaduse järgi?

Rikkumine: õiguse rikkumine avaliku huviga

Rikumise all mõistetakse esmalt kahtlust õigusriikluse rikkumisele ELi õiguses ühes valdkondades, mida nimetab direktiiv (EL) 2019/1937, nagu finantsteenused, rahapesu, tooteohutus, transpordiohutus, keskkond, rahvatervis, tarbijakaitse ja isikuandmete kaitse. Lisaks sellele on Whistleblowerite kaitse seadus laiem kui ainult ELi õigus: ka tegevus või tegevusetus, kus avalik huvi on kahjustatud, kuulub selle alla — näiteks oht rahvatervisele, isikute ohutusele, keskkonna kahjustamine või valitsuse või ettevõtte ebapiisav toimimine seaduslikku nõuet või sisemist reeglit rikkudes. Alati on tegemist kahtlusega, mis põhineb põhjendatud alustel, mitte eelneval kindlustusel.

Tavaliselt jäävad välja puhtas isiklikus töökonfliktis, kus seaduslikku nõuet või avalikku huvi kahjustaval määral ei ole — rahulolematust hinnangu üle, lahkhelid ametikohta muutmise suhtes või isiklik tülid juhtija vastu. See võib olla asjakohane kui teatamine soovimatu käitumise kohta — kiusamine, hirmutamine, diskrimineerimine — aga see on seaduses eraldi kategooria rikkumisest eraldi, millel on protseduuri oma positsioon. Mõlemad kuuluvad samasse teatamiskaналesse, kuid erinevus määrab mõnikord, milline kaitse ja milline teekond kehtib.

Õiguslik alus: direktiivi artiklid 2 ja 5 ning Whistleblowerite kaitse seadus

Materiaalse kohaldamise ulatus — ELi õiguse valdkonnad, millele direktiiv kohaldub — on toodud direktiivi (EL) 2019/1937 artiklis 2; definitsioonid, sealhulgas see, mida mõistetakse teatamise ja rikkumise all, on sama direktiivi artiklis 5. Hollandi rakendamine ja rikkumise mõiste laiem tõlgendamine, sealhulgas seos avaliku huviga, on sätestatud Whistleblowerite kaitse seaduses.