uurimine signaalijätise avalduse kohta kestab kaua, kas saan tagasisidestamise tähtaega pikendada

Kolm kuud on seaduslik piir, mitte soovituslik tähtaeg

Tagasisidemise tähtaeg on määratud maksimaalselt kolmeks kuuks pärast vastuvõtukinnitust, ja see tähtaeg ei ole midagi, mida tööandja saaks ise pikendada. Direktiivi (EL) 2019/1937 artikkel 9 räägib mõistlikust tähtajast, mis ei ületa kolme kuud, ja see "ei ületa" on maksimum, mitte eesmärgväärtus, mida saaks tõsta ülespoole, kui uurimine vajab rohkem aega. Kui uurimine kestab kauem, siis see ei muuda ajahetke, millal teataja taassidet väärib — see muudab ainult seda, mida see tagasiside sisaldab.

Praktikas tähendab see, et tagasisidemise andmine tähtaja jooksul ei pea olema lõplik otsus. Vaheseisu — uurimine käib veel, neid samme on astutud, see on eeldatav järgmine samm — vastab ka kohustusele teatajat tähtaja jooksul teavitada. Mida ei saa teha, on kella seiskamine või tähtaja endi pikendamine selle pärast, et uurimine pole valmis. Kes kahtleb, mis täpselt peab nende kolme kuu jooksul juhtuma, leiab seletused millal peab teataja saama teavituse hindamise kohta ja sammud perioodi kohta kohe pärast teatise saatmist mida teha pärast kuulitaja teatise saamist.

Kust see tuleneb: direktiivi artikkel 9 ja Kuulitajate kaitse seaduse artikkel 2

Direktiivi (EL) 2019/1937 artikkel 9 formuleerib tagasisidemise tähtaja maksimaalselt kolmeks kuuks, eesmärgiga anda teatajale selgus selle kohta, millal ta midagi kuuleb — mitte minimaalne tähtaeg, mille uurimine peab ootama. Kuulitajate kaitse seaduse artikkel 2 võtab selle kohustuse üle sisemiste teatiste menetluse osas Hollandis, ilma eraldi pikendamisvõimalust sisestamata. Ka Saksa Hinweisgeberschutzgesetz § 17, mis kirjeldab siseste teatiste kulgu, lähtub sellest kindlast tähtajast raamina, mille jooksul peab organisatsioon teatajale midagi teatama. Ükski nendest kolmest allikast ei anna alust tähtaja enese pikendamiseks pika uurimise korral.