Kas töötaja võib teatada ka suuliselt?

Suulist teatamine peab olema võimalik kirjalikult teatamise kõrval

Jah, töötajal peab olema võimalus ka suuliselt teatist esitada; teatamiskanaali, mis pakub ainult kirjalikku vormi, ei piisa. Direktiiv, mille alusel rahvuslikud seadused kehtestatud on, nõuab, et sisemine teatamiskanaali võimaldaks nii kirjalikku kui ka suulist teatamist. Suuline teatamine võib toimuda telefooni teel või muu häälsüsteemi kaudu, ning reklaamijate taotlusel ka füüsilise vestluse kaudu. Seega ei ole tööandjal õigus määrata, et aktsepteeritakse ainult teksti; teatamise viisi valib reklaamija ise.

Praktikas tähendab see, et organisatsioon peab kirjalikule teatamislehele lisaks pakkuma ka võimalust midagi lausuda või arutada, ning see lausumine või vestlus registreeritakse ja käsitletakse sama hoolikalt nagu kirjalik teatis. Töötajal, kes eelistab mitte trükkida või kes tahab selgitada midagi, mida on raske paberile püüda, peab olema see võimalus. See kehtib ka juhul, kui keegi eelistab nime mainimata jätta: teatamise vorm (kirjalik, lausutud või vestlus) ei ole seotud küsimusega, kas keegi seda anonüümselt teeb.

Kus see asub: direktiivi artikkel 9 ja Kaitseseaduse artikkel 2

See nõue tuleneb otse direktiivi (EL) 2019/1937 artiklist 9, mis näeb ette, et sisemised teatamiskanalid peavad võimaldama nii kirjalikku kui ka suulist teatamist. Eesti Teatiste Kaitse Seadus rakendab seda direktiivi sisemusel teatamise protseduuri nõuetes, mis on reguleeritud selle seaduse artiklis 2. Täpse sõnastuse ja erandite osas, mida direktiiv ja seadus ise nimetavad, on seaduste tekst asjaomane allikas.