mis juhtub, kui selgub, et meil ei ole signaalijätise kanalit, kuigi peaks olema

Teatamise kanal puudub, kuigi see oli kohustuslik

Kui organisatsioonil puudub teatamise kanal, kuigi ta oli selleks kohustatud, siis ta ei järgi rahvusvahelise direktiivi (EU) 2019/1937 nõudeid. See tähendab, et puudub sisemine teatamise protseduur, nagu nimetatud direktiivi artikkel 8 ette näeb, ja seega ka kanaal, kus töötajad saaksid turvaliselt ja vajaduse korral anonüümselt kuritarvitamiste kohta teatada. Organisatsiooni enda jaoks tähendab see eelkõige seda, et tal puudub ülevaade signaalidest, mis muidu oleks ettevõtte siseselt esile kerkinud, ja et töötaja, kes millestki teatada soovib, peab tõenäoliselt organisatsioonist väljaspool käima.

Konkreetsed tagajärjed, nagu järelevalve, täitmine või muu — selle kohta ei tehta siin avaldust; see on pädevate asutuste otsustada. Kindel on aga see, et teatamise kanali puudumine suurendab riski, et kuritarvitus tulemegi nähtavale alles siis, kui see on juba eskaleerunud, näiteks järelevalveasutuse juurde või välja poole. Tööandjatele, kes kahtlevad, kas kohustus neile kehtib, on loogiline esimene samm vaadata, kui mitme töötaja korral on teatamise kanal kohustuslik, ja uurida, kes täpselt arvestatakse viiekümne töötaja piirmäära määramisel — sest see loendus ei ole alati nii üheselt määratav, kui tundub.

Kohustuse allikas

Kohustus sisese teatamise kanali kehtestada tuleneb direktiivi (EU) 2019/1937 artiklist 8, mis on välja töötatud Rahvusvaheliste teatajate kaitse seaduse artiklis 8. Rahvusvaheliste teatajate kaitse koda annab oma veebilehel tööandjatele nõu selle kohta, mida see kohustus praktikas tähendab ja millele organisatsioon peab tähelepanu pöörama kanali loomisel. Neile, kes küsivad, millised sisulised nõuded sellisele regulatsioonile kehtivad, on olemas ülevaade mis peavad olema teatajate regulatsioonis.