Kas pean anonüümset teatamist võimalikuks tegema?

Anonüümne teatamine ei ole õiguslik kohustus

Ei, tööandja ei pea võimaldama anonüümset teatamist. Nii Hollandi kihlusiinete kaitse seadus kui ka Saksamaa Hinweisgeberschutzgesetz kohustab sisemist teatamiskanalit, protseduuri ja asjaomast tähtaegasid, kuid kummalgi seadusel ei ole ette nähtud, et töötaja peab saama teatada ilma nimeta. Teatamiskanal, mis võtab vastu ainult nimetusega teatamisi, vastab seega õiguslikule põhikohustusele.

Erinevus seisneb selles, mis juhtub siis, kui anonüümne teatamine siiski kätte jõuab, ja see erinevus ei ole kosmetiline. Hollandis ei pea anonüümset teatamist käsitlema; tööandja võib sellest mööda vaadata. Saksamaal on olukord teistsugune: kui anonüümne teatamine kätte jõuab, tuleb seda käsitleda, kuigi kehtestamiseks polnud kohustust selle jaoks kanalit rajada. Organisatsioonile, mis mõlemas riigis tegutseb, tähendab see, et sama teatamislehekülg võib Hollandis anonüümset teatamist ignoreerida ja Saksamaal mitte. Lisaks kehtib mõlemas riigis, et ettevõtete nõukogul (Holland) või Betriebsrat (Saksamaa) on teatamiskorra kehtestamisel nõusolekuõigus — ka juhul, kui anonüümne teatamine selle osa ei ole, pole see nõusolekuprotsess mittesiduv.

Mida Wbk ja HinSchG selle kohta ütlevad

Vabadus selle üle ise otsustada tuleneb Euroopa direktiivist endast: direktiivi (EL) 2019/1937 artikkel 6 jätab anonüümsete teatamiste valiku selgesõnaliselt liikmesriikidele. Hollandi on selle valiku Klokkenluiders kaitse seaduses käsitlenud, milles puudub kohustus anonüümse kanali ette nähtud ja kätte jõudnud anonüümset teatamist ei pea käsitlema. Saksamaa on § 16 Abs. 1 Satz 4 HinSchG järgi säilitanud vabaduse anonüümse kanali ettevalmistamisest loobuda, kuid on ühe korra kätte jõudnud anonüümsele teatamisele seadnud käsitlemiskohustuse.