kas välismaalased töötajad peavad saama teha signaalijätise avaldusi oma keeles

Mitmeelsuline teatamine ei ole seaduslik kohustus, kuid see on praktiliselt soovitatav

Seadus ei kirjelda ette, millistes keeltes teatamiskanalit pakkuda. Direktiivi (EL) 2019/1937 artikli 9 kohaselt peavad töötajad saama selget ja kättesaadavat teavet teatamismenetlusest, ja Whistleblowerite kaitse seaduse artikli 2 kohaselt peab sisene protseduur olema saadaval kirjalikul või elektroonilistel kujul. Seaduses ei määratleta "kättesaadavust" konkreetse keelevaatlusena, kuid meeskonnas, kus palju töötajaid ei räägi eesti keelt, tekib loomulikult küsimus, kas teave on praktikas mõistetav kõigile, kes seda kasutada peavad.

Organisatsioonidele rahvusvaheliselt koosseisuga personaliga on tavapärane pakkuda teatamislehte ja selle selgitusi rohkem kui ühes keeles, isegi kui seda pole eraldiseisva seaduslik kohustusena sõnastatud. Kuidas seda täidetakse — kindel keelte kogum või võimalus teatajal ise keelt valida — on tööandja otsustada. See on kooskõlas laiemate küsimustega kuidas teatada töötajatele teatamiskanaalist, kus keel ja teabe kättesaadavus on regulaarne küsimus. Ka teatamismenetluse enda koostamisel, nagu kirjeldatud mis peab olema whistleblowerite korralduses, on töötajate sihtgrupp lähtepunktiks valitud kujule.

Mida artikkel 9 ja artikkel 2 reguleerivad või ei reguleeri

Direktiivi (EL) 2019/1937 artikkel 9 kohustab selge ja kättesaadava teabega teatamismenetlusest ning sama direktiivi artikkel 7 määrab siseste teatamiskanalite üldise korrastamise; kumbki säte ei nimetagi keelevaatust. Whistleblowerite kaitse seaduse artikkel 2 kordab, et protseduur peab olema kirjalikul või elektroonilistel kujul määratletud, ilma et konkreetset keelt ette kirjutaks. Mitmeelsuline valik ei tulene seega otseselt seaduseartikli pinnalt, vaid sellest, kuidas organisatsioon ise täidab kättesaadavuse nõudeid.